Kuidas kaitsta kilpnääret?

15.06.2015


Kilpnäärme probleemide ja haiguste käes (sõlmjad moodustised, ala- ja ületalitus) vaevlevad paljud. Kilpnäärmeprobleemid on diabeedi kõrval üks sagedaseim endokriinsüsteemi patoloogia, mida naistel esineb 5-10 korda sagedamini kui meestel. Kilpnääre on üks tundlikumaid ja haavatavamaid organeid inimkehas. Ta töötab pidevas meie tervise järele valvavas funktsioonis ja ei pea vastu nendele suurtele koormustele mille poolest kaasaegne elu on rohkem kui rikas. Ta on esimene kes reageerib ökoloogilistele muudatustele, radiatsioonile, saastatusele, toidus leiduvatele raskemetallidele, herbitsiididele, pestitsiididele, nitraatidele, dioksiinidele jne. Kui kilpnäärmesse on ladestunud radioaktiivset joodi võib kilpnäärme vähk hakata arenema aastaid hiljem sellest hetkest kui ta sai kiiritada. Halvaloomulised kasvajad, kroonilised autoimmuunsed põletikud ja geneetilised häired võivad hakata arenema peale mistahes suurusega kiirgusdoosi saamist, kuid radiatsiooni mõju võib avalduda ka hoopis mujal, eemal kohast, mis sai kiiritust.


Pikaaegsemad kiirgusdoosid suruvad alla immuunsüsteemi töö ja organism muutub haigustele järjest vastuvõtlikumaks. Nõrgestatud organism ei suuda vastu seista viiruste-, bakterite-, seente- ja helmintide rünnakutele, millede toksiline toime viib tasakaalust välja organismi endokriinse regulatsiooni ning raskemate seisundite puhul võib tekkida kilpnäärme põletik (türeodiit; türeotoksikoos). Kilpnääre on võimeline endasse imama 30% saasteaineid, põhiliselt radioaktiivse joodi isotoope. Teisel kohal tema järel on maks. Uuringud, mis hõlmasid rohkem kui 100000 inimest, kes elasid üle Hiroshima ja Nagasaki tuumapommi plahvatused, näitavad, et kõige tõsisemad kahjustused tekivad inimestel väikeste kiirgusdooside korral. Kahjustuste nimekirjas seisavad esikohal laukoosid, piimanäärmete- ja kilpnäärme vähk. Peamiselt taimse toidu tarbimisega ja kroonilise stressi lisandumisega suureneb ka kilpnäärme haiguste risk.


Paljude paikade pinnases on väga madal joodi sisaldus või see pole tasakaalustatud teiste mikroelementidega (seleen, mangaan, tsink, kroom, vask).
Stress, intoksikatsioon, ülekuumenemine, külmetamine ja infektsioonid – seisundid mille korral mikroelementide sisaldus organismis langeb. Organism on loodud selliselt, et veres peab säilima teatud püsiv elutähtsate elementide varu. Kui tase järsult langeb on organism sunnitud võtma „laenu” oma kudedest (näärmed, lihased, organid, luud) või kokku hoidma fermentide- ja hormoonide tootmiselt. Organism ise ei tooda ühtki elementi, neid saame me ainult toiduga. Kui me ei saa neid toidust, näiteks seleeni või tsinki, siis nendest tühjaks jäänud koha rakus võtab kohe enda kasutusse raskemetall. Toimub liigne plii, kaadmiumi, arseeni, elavhõbeda, tina ja alumiiniumi ladestumine (suitsetamine, heitgaasid, sudu, tööstusettevõtete heitmed, toiduvärvid, säilitusained, tehislikud toidulisandid, keemilised ravimid jne.) ja samaaegne immuniteedi nõrgenemine, mis viib erinevate haiguste tekkeni, kuni onkoloogiani välja. Tsink, seleen, räni, mangaan ja vask (raskemetallide funktsionaalsed antagonistid) on võimelised alandama raskemetallide toksilist toimet ja neid rakkudest väljutama. Teisi mehhanisme organismil nende väljutamiseks pole.

Tõlge raamatust „Здоровье – внутри нас“

Raamatu väljaandja «ИВП Фермион»

Tõlkis Mati Rebane.